Käisime suure lapsega kinos "Walle't" vaatamas.

Meie selja taga istus üks umbes kuue-aastane poiss oma isaga. Nad ajasid terve filmi aja juttu. Terve. Filmi. Aja. Poiss küsis: "Miks nad nii teevad?" Isa vastas: "Sest nad on sõbrad." Jne. Mitte kordagi: "Shh, me segame teisi."

Mul oli peas mitu sapist kommentaari valmis. Olin peaaegu ümber pööramas ja soovitamas, et nad ootaksid ära, kuni DVD välja tuleb. Kodus vaadates võivad nad seda üle seletada nii palju, kui süda lustib.

Aga ma hoidsin end tagasi. See, et mu viie-aastane kinos filmi oskab vaadata, ei tähenda, et pealekasvavad kaks tükki sama teevad. Täiesti võimalik, et nad kihistavad tulevikus kinos naerda ja loobivad teineteist popcorniga.

Ei tasu teiste laste peale pahaseks saamisega oma karmale miinuspunkte teenida.

Käisime lapsukesi vaktsineerimas. Tüdruk sai esimesena süsti kätte. Ta ainult võpatas korra ja vaatas nördinult arstile otsa. Siis oli poisi kord. Kisa oli nii kõva, et seda oli kindlasti Tallinnas ka kuulda.

"Jah, ta on ju poisslaps," ütles mu [mees]arst selle peale resigneerunult.

Mul on üks kolleeg, kes aeg-ajalt teeb lisatööd giidina. Reisib taani rühmadega mööda Venemaad. Nüüd on ta hakanud Tallinna kaudu lendama, sest Tallinna lennujaam on tsiviliseeritum. Lisaks saavad turistid natuke Eestimaad näha, enne kui bussiga Peterburgi sõidavad.

See kena inimene pakub meile iga kord shokolaadi, kui reisilt tuleb. "Kalevi" shokolaadi. Täna saime valget mustikatega. Ma muidu valget shokolaadi ei söö, aga no kui "Kalevi" oma, siis puhtast patriotismist võtsin tüki.

Hea ju, kui mõni inimene iga paari kuu tagant mu kodulinnas käib. *Ütleb Shalimar ja surub kadedust maha.*

Väga lõbus oli õhtu läbi libutada.

Ahjaa, minuga samas lauas istuval naisterahval, - kes ei kandnud kostüümi! - olid täpselt samasugesed võrksukad jalas, mis ma oma kostüümiga koos üürisin. Ilmselt need siiski kuuluvad igapäevase varustuse juurde.

Iga-aastane kostüümiball läheneb. Tänavu on teemaks western ja kauboid. Et ma ei tahtnud indiaanlane olla ega lihtsalt kauboikübarat pähe panna, siis ei jäänud suurt muud üle, kui salooni litsiks hakata. Kostüümilaenutuse töötaja otsis mulle abivalmilt seeliku, korseti, boa ja sulgedega kübara välja.

"Detailid on need, mis õige karakteri loovad," ütles ta mulle. "Võrksukad, push up, tulipunane küünelakk ja huulepulk veel juurde... No need on sul ju endal."

Et misvärk? Kas tõesti on loetletud objektid igapäevased tarbeesemed, mis kõigil loomulikult olemas on? Mina kui väikelaste ema ei käi väljas ega tea, mis maailmas sünnib. Ausalt öeldes olen ma kogu oma elu jookul omanud ainult ühte neist neljast aksessuuarist.

Mu töökoht asus oma töötajaid harima. Korraldab Web 2.0-teemalised kursused. On ju inimesi, eriti vanema põlvkonna seas, kes ei tea täpselt, mis on blog, wiki või RSS-feed. Kursust tutvustava koosoleku lõpetuseks kutsus mu ülemus üles kõiki aktiivselt blogima. Tööajal.

Ma olen loomulikult varem ka tööl bloginug. Kodus mul ju selleks aega ei ole.  Aga see, et tööl lausa kästakse blogida, on kahtlane. Ma olen ilmselt mingisse paralleelsesse maailma sattunud. Igatahes tekkis mul tohutu tahtmine pigem tööd teha.

Laste tööle kaasavõtmine distsiplineerib. Igal hetkel, kui võimalik on, teedki tööd. Ei surfa võrgus, ei lobise kolleegidega. Kasutad juhust ja teed tööd.

PS. Meil kasvatajad streigivad. 

"Lõpuks ometi suvi!" hõikab naaber õnnelikult.

"Kas pole ilus ilm?" küsib kasvataja lasteaias rahulolevalt. 

See on retooriline küsimus. Väljas on juba nädal aega 25 kraadi sooja ja päike leegitseb pilvitus taevas. Või nii vähemalt informeerivad mind heatahtlikud inimesed.

Mina olen kodus kinni. Kaksikutel on 39 kraadi palavik ja neid ei tohi välja viia. Lisaks on mees selja ära nikastanud ja saab ainult voodis lamada ja ägada. Suure lapse viin hommikuti lasteaeda jooksuga, et kiiremini koju tagasi saada. Kodus on ju kolm abivajajat.

Suur suvi, pähh, pomisen jooksu pealt tigedalt, kui järjekordset rannariietes inimest näen. Kui mina kodunt välja ei saa, siis võiks ju tavapärast vihma sadada. Või rahet. Üks väike keeristorm ei teeks ka paha. 

Ma käisin kinos. Täielik naistekas oli. Ma ise pole võib-olla seda filmi valinud, aga üks lahe seltskond kutsus mu kaasa ja mul oli nii hea meel, et kodunt välja saab, et ma isegi ei küsinud, mis film on. Mees jäi lahkelt lastega koju.

Võis vaadata küll. Pisarate väljapressimise filmi kohta sai päris palju naerda. Ja päris filmi alguses, matusestseenis, jäi ootamatult üks tuttav nägu silma. James Marsters tühjendas "Fairytale of New York" saatel klaasi! Ma hakkasin seest rõõmsalt surisema. Ülejäänud fimis oli tal umbes üks repliik ("Ära vaata mehi kui lihatükke, mehed on ka inimesed" või midagi sarnast), aga positiivne soodumus oli filmi jaoks loodud.

Filmi enda posiiivseks sõnumiks oli, et Iirimaal leidub ilus ja isuäratav mees igaühele. Kui ma nüüd õieti aru sain. Ja palju head melanhoolset muusikat.

Arst tuvastas mul kopsupõletiku. Ma köhin lihavõttest saati ja paha oli ka olla, aga mul on ju kolm väikest last ja ühel neist just sünnipäev; ime siis, et ma end väljaväänatud põrandakaltsuna tundsin.

Nüüd olen ma nädal aega antibiootikume neelanud ja hingamine ei tee enam haiget. Täitsa inimese tunne oleks, kui ma igal hommikul peale tableti sissevõtmist ei oksendaks. Ülejäänud päeva jooksul on süda paha ja ma ei suuda mitte midagi süüa. Asja hea külg on muidugi see, et nii võib lausa rannahooajaks vormi saada.

Ma ainult ei saa aru, miks antibiootikum mulle seekord nii kehvalt mõjub. Lapsepõlves kirjutas dr. Lipp mulle iga palaviku puhul antibiootikume välja ja mitte kunagi ei olnud neil kõrvalmõjusid.

Kas lapseeas oli rohi rohelisem ja AB sõbralikum? 

Lapsel oli sünnipäev. Ta sai viieaastaseks. Kuidas küll need viis aastat nii kiiresti läksid? küsivad lapsevanemad hämmeldunult.

1. aprill on sünnipäevaks tore päev. Inimesed on sel päeval heas tujus. Mu mehe onul, kes nüüd Ameerikas elab, on ka 1. aprillil sünnipäev. Ta kirjutas meile poisi sündimise puhul, et tema isa armastas teda sünnipäevahommikuti üles ajada hõikega: "Lumi on maha tulnud!" Taanis pidas see aeg-ajalt paika ka. Nüüd on onunaine sama kombe üle võtnud. Aga pärast 35 aastat Kalifornias on onu hakanud kahtlustama, et naine teeb talle aprilli.

Meie sünnipäev oli ka hästi tore. Laps oli öösel meie voodisse imbunud. Hommikul sosistas ta mulle: "Ema, ma ei jaksa enam magada." "Shh, tee nägu, et sa magad," pomisesin ma vastu. Siis hiilisime omaenda magamistoast välja ja natukese aja pärast uuesti sisse tagasi. Lehvitasime lippudega ja laulsime lapse üles. Laps, ma märgin, oli väga kärmas ärkama. Edasi tulid kuklid ja kingitused ja muu traditsiooniline.

Laps läks sel päeval lasteaeda. Hea meelega läks. Lasteaias olid ka tema auks lipud väljas ja kõik soovisid õnne ja ta sai kingitused kohe ette näidata ja ta oli terve päev tähelepanu keskpunktis. Siin on kombeks terve rühm sünnipäevaks külla kutsuda, aga lasteaed sel päeval ei saanud tulla. Tulid alles reedel. Nii et teisipäeval olid sugulased ja muud sõbrad ning reedel 17 mudilast lasteaiast. Oijah. Armsal emmel õnnestus sel nädalal mitu korda põhjalikult kraamida - mida armas emme ei armasta - ja külalisi võõrustada - mille vastu armsal emmel midagi ei ole.

Ma olen väsinud. Aga lapsel oli tore sünnipäev. Mis on kõige tähtsam.

Eesti Vabariik sai 90 aastaseks. Ei, ma ei ole erakordselt pikkade juhtmetega - vähemalt hetkel mitte, khm, - meile lihtsalt jõudis pidulik sündmus eile kodulinna koos Riikliku Akadeemilise Meeskoori, proua suursaadiku ja muude tähtsate inimestega.

Väga ilus kontsert oli. RAM alustas "Mu isamaaga". Ma nägin silmanurgast, kuidas mu seljataga üks naine oma lapsega kohe püsti tõusis ja nende järel paar kohalikku eestlast. Esimese salmi jooksul sai terve saalitäis rahvast jalule. Ma tundsin, kuidas mul külmavärinad mööda selgroogu jooksid. Nii ootamatult liigutav oli.

Laulumehed rääkisid pärast kontserdi, et neile andis see hoogu juurde. Kopenhaageni kontserdil päev varem ei tõusnud keegi püsti. "Plikad tõstsid saali üles," arvas üks ramlane. Plikad - üle kolmekümnesed täiesti soliidsed naisterahvad - kihistasid rõõmsalt naerda. Üks teine laulja ütles, et talle tuli klomp kurku ja tal jäi paar värsirida laulmata.

Ülejäänud kontsert läks ka väga kenasti. Muu hulgas kanti ette Urmas Sisaski "Loits Taanile". Helilooja lõi ise trumme. Pärast kontserdi oli pidulik vastuvõtt. Hästi tore oli üle saja aasta sai vanu tuttavaid näha ja eest keelt rääkida. Mõned lauljad laulsid meile ja pidulikkusest sai varsti pidu. Einoh, ma olen teinekordki nõus paar tundi RAMi groupie olema.

Kui ma peale keskööd võrdlemisi vindisena koju jõudsin, istus mees arvuti taga ja lapsed magasid rahulikult. Kõik lapsed olid jauramata kell kaheksa voodisse läinud. Uskumatu - maailm ei jäägi telje peal seisma, kui ma ühel õhtul kodunt ära olen.

Jõulud olid meil mustad, aga näe, lihavõtteks tuli lumi maha.

Meie lapsed mängivad sama mänguasjaga!

Ma olen Angeli vaatamisega tasapisi kolmanda hooaja keskpaika jõudnud. Angelil on beebi ja beebil on kena värviline liblikas. Täpselt samasugune, mis ma neli aastat tagasi ostsin, kui esimesel lapsel hambad tulid. Kui liblikas korraks ekraanil vilksatas, kaotasin ma huvi filmi tegevuskäigu ja vaimuka dialoogi vastu ja hoidsin ainult pingsalt mänguasjal silmal peal, kuni seda suures plaanis näidati. Oli jah sama.

Väga hea liblikas on, ühelt poolt saab kinni hoida ja teise poolega sügelevaid igemeid hõõruda.

Suur laps käis hambaarsti juures iga-aastases kontrollis. Ei ühtegi auku. Ma kohe hingasin kergendatult. Ega tal pole varem ka auke olnud, aga sel aastal olin ma päris mures, sest minu arust käib meil jõulust saati ohjeldamatu kommisöömine. Ju me siis harjame korralikult.

Laps ise oli pettunud. Ta olla lootnud, et hambaarst tõmbab tal mõne hamba välja!

Kui ma jahmatusest üle sain, tul mulle meelde, et ta sõbral hiljuti tõmmati. Pealegi kirjutatakse lasteaias suurelt tahvlile üles, kui kellelgi esimene piimahammas ära tuleb.