Ma tõin raamatukogust Seton-Thompsoni loomalood ära. Ega see niisama lihtne ei olnud. Seton-Thompson, selgus, on varjunimi. Kirjaniku pärisnimi oli Thompson Seton; Ernest Thompson Seton. Otsi siis inimest alfabetiseeritud andmebaasidest.

Sirvisin alustuseks läbi jutu vanast hundist nimega Lobo, mille kohta ma mäletasin, et see oli üks vähestest õnneliku lõpuga Seton-Thompsoni loomalugudest. Tule taevas appi. Kõigepealt püüti seal kinni Lobo kaaslanna, kes kägistati lassodega surnuks ja lohistati mööda teid, et lõksude juurest inimeste lõhna eemalda.  Siis jäi lõksu Lobo ise ja vaevles kinniseotuna paar ööpäeva janu ja nälja käes. Ta veeti kauboide laagrisse, kus vana hunt murtud südamega suri. Ei kvalifitseeru vist happy endiks?

Ma olen ilmselt jõudnud sellesse ikka, kus lapsepõlve rohi oli rohelisem ja lumi valgem ja kus raamatud olid õnnelikuma lõpuga.

Raamatus, mida ma just lugema asusin, on teisel leheküljel selline lause: The other man favoured glacial Estonian choral music: Parry heard it seeping over the voicelink.

Mul läks kohe süda soojaks. Mõtelda, mingi briti sci-fi loo kõrvaltegelane kuulab eesti koorimuusikat!

Kaks peatükki hiljem sai see tegelane surma. :-(

You're One Hundred Years of Solitude!
by Gabriel Garcia Marquez
Lonely and struggling, you've been around for a very long time. Conflict has filled most of your life and torn apart nearly everyone you know. Yet there is something majestic and even epic about your presence in the world. You love life all the more for having seen its decimation. After all, it takes a village.

Book quiz courtasy Triangel.

Ma vedasin oma vastupuikleva pere keskaja festivalile. Festivali korraldab juba kümmekond aastat üks lähedalasuv väikelinn. Festival oli uhke. Kogu linnasüda oli muudetud keskaegseks turuks, tänavanurkadel mängisid moosekandid ajakohast muusikat, võitlusplatsil peeti maha rüütliturniir. Kerjused kerjasid ja litsid lõid litsi.

Rahvast oli murdu. Mind võlus see, et mitte ainult esinejad ja kaubitsejad olid keskaegsetes rõivastes, vaid ka väga suur osa publikust. Kostüüme, selgus, sai koha peal osta ja neil oli minekut. Kohalikud käsitööseltsid õmblevat aasta otsa keepe, barette ja peenemaid rüid, et need kõik siis paari tunniga maha müüa. Ma tahtsin endal teravatipulist looriga kübarat* pähe, aga need olid kahjuks kõik juba otsas.

Lapsi oli palju. See oli just midagi väikestele poistele: mõõgad, kilbid, vibud, võitlused. Lastele oli lausa omaette plats tehtud, kus nad võisid keskaegseid mänge proovida. Üks oli näiteks selline, kus tuli üht otsa pidi puuoksa külge seotud köiega puuhalud pikali lüüa. Keegli eelkäija niisiis. Mu laps ei tahtnud selt platsilt kuidagi ära tulla.

Kogu festivali atmosfäär oli väga mõnus. Inimesed olid rõõmsad ja varmad kaasa mängima. Autentsusele pandi ka rõhku. Praetud vorsti juurde ketshupit ei antud. Ketshupit ei olnud Ameerikast veel üles leitud. Kahvlit muidugi ka ei antud. Aga kui ma väga paluva näo tegin, ulatas vorstimüüja mulle leti alt paar paberist salvrätikut. Autentsus ja õhkkond on tore küll, aga kätega sööv põngerjas, kes pärast minu kukil ratsutab, olgu puhas.

___________________________________________
* a la "Oo, Kuukiireneitsi!"

Eks ju, 80ndatel tehti head muusikat? Laulud on meeles, aga kas te mäletate oma 80ndate lemmiklaulu videot? (Lisaks esimesele mobiilile, e-mailile ja kahele?)

Nostalgialainetes hulpides vaatasin üle Laura Branigani "Self Control'i". See on üks esimesi muusikavideosid, mida ma nägin. Soome telekast, saatest nimega "Hitti Mittari". Oh jah. Täna küll enam endale sellist soengut ei tahaks.

80ndate videod on siin. (Courtesy of MissHotPants.)

Eelmine, tavalisest pikem nädalavahetus on mulle põntsu pannud. Eile uimerdasin, täna uimerdan jälle. Kuigi olen tööl ja peaks tubli olema. Ma ei viitsi. Isegi bloge ei viitsi lugeda. Õhtul on eurovisioon, selleks ajaks peab üles ärkama. Osasid laule olen kuulnud, meelde jäi ainult Soome oma, see ajas naerma ja tekitas hea tuju. Eestil oli mingi plastmassist laul. Eestil läheb kindasti hästi, ABBA-koopiatel tavaliselt läheb. Soomest on kahju, kui nad jälle põruvad. Soomes ju tegelikult osatakse head muusikat teha. Ma olen ikka mõelnud, et kui ma saaksin kuldkalalt kolm soovi, siis esimene soov oleks rahu maa peal ja teine, et Soome kord Eurovisiooni võidaks. (Kolmas oleks teadagi veel x soovi.)

Ma ei teagi, kas taani televisioon Eurovisiooni üle kannab. Ma olen oma tutvusringkonnas ainuke, kes seda freak show'd vaatab. Aga mulle meeldib. Sära ja sätendus, lauljad, kes peavad viisi ja lauljad, kes ei pea; jaburad kostüümid ja punktide andmine. Ehh, õhtuks peab üles ärkama.