Sünnipäev

Lapsel oli sünnipäev. Ta sai viieaastaseks. Kuidas küll need viis aastat nii kiiresti läksid? küsivad lapsevanemad hämmeldunult.

1. aprill on sünnipäevaks tore päev. Inimesed on sel päeval heas tujus. Mu mehe onul, kes nüüd Ameerikas elab, on ka 1. aprillil sünnipäev. Ta kirjutas meile poisi sündimise puhul, et tema isa armastas teda sünnipäevahommikuti üles ajada hõikega: "Lumi on maha tulnud!" Taanis pidas see aeg-ajalt paika ka. Nüüd on onunaine sama kombe üle võtnud. Aga pärast 35 aastat Kalifornias on onu hakanud kahtlustama, et naine teeb talle aprilli.

Meie sünnipäev oli ka hästi tore. Laps oli öösel meie voodisse imbunud. Hommikul sosistas ta mulle: "Ema, ma ei jaksa enam magada." "Shh, tee nägu, et sa magad," pomisesin ma vastu. Siis hiilisime omaenda magamistoast välja ja natukese aja pärast uuesti sisse tagasi. Lehvitasime lippudega ja laulsime lapse üles. Laps, ma märgin, oli väga kärmas ärkama. Edasi tulid kuklid ja kingitused ja muu traditsiooniline.

Laps läks sel päeval lasteaeda. Hea meelega läks. Lasteaias olid ka tema auks lipud väljas ja kõik soovisid õnne ja ta sai kingitused kohe ette näidata ja ta oli terve päev tähelepanu keskpunktis. Siin on kombeks terve rühm sünnipäevaks külla kutsuda, aga lasteaed sel päeval ei saanud tulla. Tulid alles reedel. Nii et teisipäeval olid sugulased ja muud sõbrad ning reedel 17 mudilast lasteaiast. Oijah. Armsal emmel õnnestus sel nädalal mitu korda põhjalikult kraamida - mida armas emme ei armasta - ja külalisi võõrustada - mille vastu armsal emmel midagi ei ole.

Ma olen väsinud. Aga lapsel oli tore sünnipäev. Mis on kõige tähtsam.