Jõulud olid meil mustad, aga näe, lihavõtteks tuli lumi maha.

Eile sadas lund ja ma unustasin taani eurovisiooni vaatamata. Kuulasin täna võiduloo üle. Mittemidagiütlev laul. On oodata, et maikuus saab jälle Ida-Euroopa vastu päid ja jalgu, sest taanlastel läheb Belgradis kehvasti.

Mul on kahju, et Fääri saarte punk-rock'i bänd neljandaks jäi. Ega selgi vast suurt edu poleks, aga vähemasti oleks lõbus vaadata.

Taani võitis Euroopa meistrivõitlused käsipallis.

Selle teadasaamisest ei pääsenud isegi minusugune spordivõhik, kes televiisorit ei vaata ega ajalehe spordikülgi ei loe. Täna jäeti nimelt teleris lastesaade ära. Lastesaade tuleb alati kell pool kuus õhtul; isegi jõulupühade ajal tuli. Täna pidi olema mu lemmiklastesaade. Selle asemel näidati - isegi mitte finaalmängu, sellest ma saaksin veel aru - käsipallimeeskonna Kopenhaagenisse jõudmist. Mõlemad riiklikud telekanalid tegid paar tundi otseülekannet juubeldavatest rahvamassidest.

"Oleks veel jalgpall," pomisesin ma nördinult. "Oleks veel maailmameistrid." Käsipall asub minu teadvuses jääkeegliga samas lahtris. Nagunii seda peale taanlaste keegi ei mängi. 

Tuli meelde, kuidas ma paar aastat tagasi kolleegidele rõõmsalt teatasin, et Eesti võitis suusatamises olümpiakulla. Kolleegid küsisid viisaka huviga vastu: "Kas praegu käivad olümpiamängud?" Taliolümpiat ei kanna ükski taani telejaam üle. 

Me sõidame homme paariks päevaks ära ja selle asemel asju kokku panna, vahtisin ma telekast taani Eurovisiooni eelvooru. Mitu tibi, paar väga ilusa häälega lauljat, rock ja drag queen. Miks laulda oskavatele inimestele alati keskpärased laulud satuvad ja huvitavamad lood jäävad nende kanda, kes viisi ei pea? Või mis mina ka tean.

Ma olen ükskord varem ka taanlaste eurovisiooni vaadanud, aastaid tagasi, koos sõpradega. Tookord me isegi hääletasime mingi laulu poolt, mis ei võitnud, ja ägasime kooris laulu üle, mis Taanit rahvusvahelisee areenile esindama sai. Kole vanamoodne lugu oli me meelest ja meil oli taani pärast piinlik. See oli vendade Olsenite "Smuk som et stjerneskud / Fly on the wings of Love".

Tänavu võitis kõige ilusamate jalgadega esineja.

Mulle kingiti sünnipäevaks kits.

Lahtiseletatult annetati minu nimel heategevale organisatsioonile 250 krooni, mille eest nood ühele Malawi maanaisele kitse ostavad. Kitselt saab vaene pere piima ja sõnnikut, viletsal ajal liha või rammusal ajal kitsetalli. Kingitus sisaldab vaksinatsioone ja kahte loomaarsti visiiti. Igati uhke värk.

Ma ei tea ainult, kas see minu nimel annetamine tähendab, et annetuse saaja peab kitsele minu nime panema ja nüüd kappab Malawi kitsekarjas minu nimekaim ringi?

"Aastas on kuusteist kuud: november,
detsember, jaanuar, veebruar, märts, aprill,
mai, juuni, juuli, august, september,
oktoober, november, november, november, november."

Året har 16 måneder: November
december, januar, februar, marts, april
maj, juni, juli, august, september
oktober, november, november, november, november.

Henrik Nordbrandt: Håndens skælven i november, 1986

Käisime kolleegidega väljasõidul koostööparteri juures ja koostööparter tegi meile Svendborgi parimas kõrtsis piduliku lõunasöögi välja. Pidulik lõunasöök koosnes omletist ja kuhjast kuivatatud seanaharibadest. I am not kidding. Seanaha küljes oli natuke kuivatatud rasva ka. Ning kõik mu taanlastest kolleegid krõmpsutasid õndsate nägudega ja kiitsid üksteisele, kui hästi välja välja tulnud flæskesvær see on. Nad ei teinud ka nalja.

Ma olen seda rooga varem jõululaual näinud, aga jõulude ajal on tavaliselt muud ka süüa ja ma olen kuivanud seanahka seni edukalt ignoreerinud. Seekord ma maitsesin. Ausalt, lauakaaslased nägid välja, nagu nad naudiksid seanaha närimist. Vapramadki inimesed on enne mind grupisurvele järele andnud. Vastik ei olnud. Üldse mingit maitset ei olnud mu meelest. Nii et ma piirdusin kahe suutäiega. Omlet oli õnneks täiesti tavaline.

Smartlogil, mille all see blog asub, on kasvuraskused. Aeg-ajalt kaovad osad tagid ära ja mõnikord ma kuulen, et siia on keeruline kommentaare kirjutada.

Ma loen smartlogi support-blogi harva, aga iga kord, kui ma lugema satun, on seal keegi, kes smartlogiga pahandab ja lubab wordpressi üle kolida. Ma loodan, et smartlog võtab end kokku ja hakkab korralikult käituma.

We apologize for the inconvenience.

Mulle võib kirjutada aadressil lumememm ät gmail.com . Mulle ju meeldib, kui teil mulle midagi öelda on.

Mu kodulinna munakividega sillutatud tänavatele riputati üles uued hoiatussildid.

Pluuto ei olegi enam planeet. Kõigest kääbus. Meie päikesesüsteemis on nüüd ainult kaheksa planeeti.

Radikaalne muutus maailmapildis.

On a second thought, järsku peaks hakkama astroloogiaga tegema? Horoskoopide koostajatel on kindlasti head päevad. Kõikidele astroloogiasse uskujatele tuleb ju uued elujuhised teha.

Ma käisin filmifestivalil. Komandeeringus lausa, ülemus saatis. Avastasin täiesti uue maailma. Ma ju tavaliselt ei vaata lühi- ja dokumentaarfilme, ei pane neid tele- ega kinokavas tähelegi. Tegelikult on need jube põnevad. Lühikese filmiga on lihtsam eksperimenteerida. Õnneks tänapäeval ei mängita ainult vormiga. Lugu peab ka olema, mida jutustada.

Mul on nüüd tuhat lugu peas koos. Kui natuke selgib, kirjutan lähemalt.

Itaalia võitiski jalgpalli MM-i! Have faith, oh mortal. Ma oleksin võinud lastele jäätise viimisega oodata. Kui taibukad lapsed on, siis küsivad vast veel jäätist.

Seekord ma isegi vaatasin mängu. Poole pealt, sest laps ei tahtnud kuidagi magama jääda. Nägin, kuidas Zidane Materazzile peaga kõhtu lõi. Ma ei ole küll vägivalla pooldaja, aga see tegi vaatamise kohe huvitavaks. Mis küll sünnib tippjalgpalluri peas, et ta selle nii olulises mängus teise kõhtu pargib? Ükskõik, kuidas teda ka provotseeriti. Tahtis minna telekast jalgpalli vaatama? Vanaemal oli kihlveokontoris patakas raha selle peale pandud, et Zidane saab punase kaardi? Vandenõuteoreetikutel on taas head päevad.

Nüüd ei saa enne magama, kui helesinine jalgpallisärk on puhtaks pestud. See tuleb ju homme lasteada selga panna.

Sain eile oma uue passi aukonsuli kontorist kätte. Jubii! Aukonsulit ennast polnud kohal, nii et kauge isamaa esindaja mu kodulinnas jäi mul paraku nägemata.

Passi andis mulle üle üks konsuli kontorinaaber. Ta tuvastas mu isiku vanas passis oleva USA viisa abil, sest õiget kohta ei leidnud ta lihtsalt üles. Siis augustas ta ära mu vana passi välimise ääre. Ma küll üritasin protesteerida, et kehtivasse viisasse vist ei tohi auke teha, aga mees arvas, et sellest pole midagil. What do I know? Konsulid teavad kindlasti konsulaarasju minust paremini.

Läksin koju, vaatasin US saatkonna saidilt järele. Mu 10-aastane viisa on nüüd kehtetu. Ma olen tige. Väga tige. Miks on mingil rõõmsal amatööril, kes ei tea midagi passidest ega viisadest, õigus oma suva järgi minu dokumente lõhkuda? Fffff!

Ükspäev käisin ma tantsimas.

Et kõik algusest peale ära rääkida, nagu asi oli, siis käis mul sõber külas. Sellest on vist juba aasta möödas? Kõmpisime temaga mööda Kopenhaagenit ringi ja otsisime talle rohelist seelikut. Päris õiget me ei leidnudki, aga mulle jäi külge harjumus seelikuid vahtida. Neist olen ma muidu mitu aastat mööda vaadanud. Sellest ajast, kui ma mõistlike kingadega käima hakkasin. Mõistlike kingade juurde sobivad ainult teksased. Nüüd aga nägin igal pool võrratuid seelikuid. Lõpuks ostsin ühe ära. Mitu korda käisin poes vaatamas. Ilus seelik oli ja iga kord järjest rohkem alla hinnatud. Mõtlesin endale vabanduseks välja, et suvel liivakastis on hea selga panna.

Siis kutsuti meid ühe poisi 15ndale sünnipäevale. Pere tegi talle suure peo. Taanis käivad lapsed 14-aastaselt leeris ja leeripidu on sama uhke kui pulmad. Meie sõprade laps ei ole kristlane ja leeris ei käinud, aga teda ei tahetud peost ilma jätta, sestap pühitseti ta sünnipäeva suurejooneliselt. Panin oma uue seeliku selga. Et hea lapse järel mööda treppe üles-alla joosta. (Loll kah, kes vabandust ei leia.)

Peol oli palju pärslasi. Selle asemel, et kuus tundi järjest korralikult toitu mäluda, nagu taanlastel kombeks, keerasid nad muusika põhja ja vihtusid tantsida. Viipasid mind ka kaasa. "Su seelik tahab tantsida," öeldi mulle. Ja mu seelik läkski kaasa. Ma ise poleks läinud, ausõna, aga seelik kangesti tahtis. (Pealegi olen ma ka välismaalne ja võin ebataanilikult käituda.) Õnneks ei pidanud kepsutama, vaid võis niisama puusi hööritada ja käsi hõljutada, sellega sain ma hakkama. Ma oletan, et see ei kukkunud mul eriti graatsiliselt välja, aga who cares, hästi lõbus oli. "Sa vist ei ole iraanlane?" küsis üks mees mult vahepeal viisakalt. Ma võtsin omaks, et ei ole. Ma ei näe eriti iraanlase moodi välja ka.

Laps oli ekstaasis ja hüples kaasa. Isegi mu mees tuli tantsupõrandale ja vihtus sama muusika järel rocki.

Pärast jalad isegi ei valutanud. Mine tea, järsku peaks mõnikord oma salsa-instruktorist sõbranna kutse vastu võtma ja talle tööle külla minema?

Edaspidi pole vaja Eurovisiooni vaadata, Soome on oma võidu kätte saanud. Nüüd on mu silmad kõike näinud.

Kuldkalakesele tuleb uus nimekiri koostada.

Lapsega õues käimine on muutunud ootamatult meeldivaks tegevuseks. Sest väljas on soe ja päikeseline. Teised lapsed on ka toast välja lastud, nii et minu laps madistab nüüd nendega ja mina võin, nina püsti, päikese käes peesitada. Hoopis vahvam kui talvel, mil me olime ainult kahekesi mänguplatsil. Õhtul mu põsed õhetasid päikesest.

Vaatame, kauaks kevadet jätkub.